PORTREELUGU: Meie kooli insener

Otsustasime teha portreelugu meie kooli töömehest Lucianost, kellel on kuldsed käed ning kes parandab alati kõik ära, kui midagi meie koolis katki läheb.

Kui kaua te juba töötate meie koolis ja miks just Lilleküla?

- Mulle tehti pakkumine Lilleküla kooli poolt siia tööle tulla ning ma võtsin selle vastu. Koolis olen töötanud juba umbes 5 aastat.

Milliseid töid hõlmab teie töökoht?

- Siin on mul palju erinevaid ülesandeid. Ma pean parandama kõike, mis katki on, alates toolist või lauast, lõpetades katkiste lukkude ja elektriseadmetega. Kui midagi katki läheb, siis esimene, keda appi kutsutakse, olen mina. Eelmisel aastal kõige suurimatest töödest oli vist staadioni piirdeaia parandamine.

Kelleks te lapsena saada tahtsite?

- Minu unistus oli saada inseneriks.

Mis ametit te ülikoolis õppisite ja miks?

- Inseneriks mul ei õnnestunud saada ning läksin ülikooli geoloogiat õppima, kuid kahjuks ei töötanud ühtegi päeva sellel ametil. Mulle väga meeldib teadus, nt astronoomia ja füüsika.

Aga kui te valiksite oma lapsepõlve unistuse ja praeguse töö vahel?

- Arvan, et rohkem meeldiks mulle ikka ehitada või projekteerida. Ma tahan alati midagi uut juurde õppida ja oma teadmisi laiendada ning siin töötades õnnestub see mul. Alguses ei osanud ma mõningaid asju teha, kuid tuli alati lahendusi otsida ja ise juurde õppida. Mulle meeldib minu praegune töökoht.

Kas see mõjutab midagi, et teie lapsed õpivad siin koolis?

- Jah, see on tore, sest mul on head suhted õpetajatega ning saan teada, kui minu lastel on probleeme mõningate ainetega.

Kust te pärit olete?

- Mina olen pärit kesk-Itaaliast.

Kas elu Itaalias on teistsugune kui elu Eestis?

- Seda kindlasti, Eesti on täiesti teistsugune riik, siin on teine kultuur ning siia tulemine oli väga suur samm.

Intervjuu: Kerli, Evelyn
Artikkel: Evelyn
Pealkiri: Agnia

Vene keele päeva parimad palad

Piltide autor: Evelyn

Kõigile, kellele seda juba õigel päeval ei soovitud

Mis on Ubin? Tosin? - algklassi õpilased avaldavad arvamust

Emakeele päevaga seoses käisime algklasside kõige noorematel küsimas mitte igapäevases kõnekeeles kasutusel olevate sõnade tähendust. Mida põnevat nad sõnade kohta arvasid saate lähemalt vaadata alltoodud videost.

Aitäh, vahvad algklassid ning nende abivalmid õpetajad!

Idee autorid: Evelyn, Kerli, Kristi
Operaator: Evelyn
Artikkel, youtube's tõlge inglise keelde: Kerli
Montaaž: Agnia

Noorus, see aeg, mil inimene hävitab ennast, et luua midagi uut ja paremat

9.märtsil leidis Tallinna Saksa Gümnaasiumis aset tantsulavastuse „Think Outside Of The Socks“ debüüt. See on kahe koreograafi koostöös valminud uurimistöö projekt, mille teostasid Jaana Persidski (Tallinna Lilleküla Gümnaasium), Daniela Privis (Tallinna Saksa Gümnaasium) ning laval veel Mari Liis Sukk ja Annabel Matkur. 

„Think Outside Of The Socks“ on peitnud tantsuliigutuste taha just need sõnad, mida on neljal noorel maailmale öelda. See on üks kolmekümneminutiline pihtimus, kus täiusliku emotsiooni edastamiseks on põimunud heli, valgus, muusika ja liikumine. Iga viimnegi valguskiir ja liigutus on läbimõeldud ja ühiselt kaalutud. 

See on protest, julge samm maailma vastu, kus näidatakse, kuidas noored murravad end ühiskonna survele vaatamata kõigest läbi ning see aitab neil areneda ja pürgida edasi, avastades alati midagi uut. Selleks, et jalul püsida on vaja rebida katki kõik lindid, mis üht noort inimest kinni hoiavad ja takistavad edasi liikumist.  

Armastus on miski, mis motiveerib inimesi vaimselt kasvama, kuid samal ajal võib ka nii mõnegi hinge purustada. Esimene armastus on miski, mis muudab iga noore inimese elu ja jätab jälje kogu eluks. Esimene armastus suudab olla põhjus, miks keegi elus püsib või, miks keegi tahab oma eluga hüvasti jätta. 

Etenduse lõppedes seisis publik püsti ja aplodeeris pikalt, etenduse vältel oli kogu saal inimesi täis. Aprillis tuleb „Think Outside Of The Socks“ hullutama rahvast Tallinna Lilleküla Gümnaasiumi seinte vahele. 

Intervjuu Jaana Persidskiga 

Miks just tantsulavastus? 

Idee tekkis koos kaaskoreograafi Daniela Privisega Koolitantsu Kompanii ,,Lendav banaan" lavastusprotsessi käigus, kus osalesime tantsijatena. Lavastusprotsessi vältel tekkis palju ideid ning otsustasime ise oma oskusi proovile panna nii koreograafias kui ka lavastamises. Arvasime, et oleks arendav teha uurimistööd sellisel alal, mis pakub isiklikku huvi. Ning tantsulavastus just seetõttu, et tegemist on füüsilise teatriga: laval on lõuendiks inimkeha, läbi mille toimub eneseväljendus. 

Mida sinu jaoks tähendab tants? 

Olen tantsimisega tegelenud 3.eluaastast saati, kuid alles viimaste aastate jooksul olen aru saanud, millist hingelist rahu see mulle pakub. Tantsimine on kui sõltuvus, mis võimaldab mul end muust maailmast välja lülituda ning isegi pärast pikka väsitavat koolipäeva saan sellest uut positiivset energiat. Mulle meeldib kombineerida erinevaid tantsustiile ning nendega mängida. Väga põnev on leida uusi väljundeid ning tantsida erinevaid stiile vastavalt meeleolule. Selliste protsesside käigus arendan end nii füüsiliselt kui vaimselt. See on lihtsalt nii põnev! 

Kuidas sa leidsid just need inimesed, kellega koos lavastust teha? 

Esialgne plaan oli Danielaga kahekesi laval tantsida, kuid peagi saime aru, et mida rohkem on tantsijaid, seda rohkem on mänguruumi. Mari Liis ja Annabel õpivad koos meiega ETA tantsukoolis samal kursusel ning valik toimus peamiselt selle järgi, et nad mõlemad on tantsustiilides väga mitmekülgsed. Otsustamine oli tegelikult üks keerulisemaid asju üldse terves lavastusprotsessis. 

Mida te tahtsite selle lavastusega maailmale öelda? 

Lavastuse pealkiri ,,Think Outside Of The Socks" tuli fraasist "think outside of the box", mis tähendab väljaspool piire mõtlemist. Tahtsime ka vaatajatele näidata, et igaüks võib maailmast erinevalt aru saada. Lavastuses kujutasime iseenda leidmise aspekti, kus tihtipeale minnakse massiga kaasa ning pole julgust mõelda ega käituda just nagu SINA ise. Lavastuse käigus leiab iga inimene enda jaoks väljundi, kuidas saavutada rahu sisemise iseendaga ning harmoneeruda ülejäänud maailmaga. Olgu see mugavusstsoonist väljatulek, raskete situatsioonide üleelamine   või hoopis armastus ja sõprade tugi.

Autor: Agnia

Semiootika, kui võimalus humanitaaridel tänapäeva maailmas läbi lüüa.

Emakeelenädala raames külastas 13. märtsil meie kooli Eesti semiootik ning Tartu Ülikooli õppejõud Katre Pärn. 11. a ja 11. b klassi õpilased said teada palju uut kommunikatsioonist ja meediaeetikast ning kuidas semiootika sellega seondub.

Semiootika on teadusharu, mis uurib märke, keeli ja nende ülesehitust ning õpetab mõistma kommunikatsiooniprotsesse.

Meie kultuur on mitmekeelne süsteem, mis põhineb semiootikal, sest kõike meie ümber saab kasutada väljendus ja kommunikatsioonivahenditena. Kultuuri fundametaalseks ülesandeks on inimeste ümbritseva maailma korrastamine, kuid paralleelselt reguleerib see ka meie käitumist ning seda, kuidas me maailma tajume. Meedias ning ka poliitikas on märkidel suur mõju, mille abil üritatakse inimeste maailmapilti ning otsuseid mõjutada.

Katre sõnul on olemas ka neid märgisüsteeme, mida me igapäevaelus ei pruugi märgata ega arva, et neid võib keelena käsitleda. Näiteks see võib olla lilledekeel. Kinkides lilli, on olemas omad reeglid, nagu ka igas teises keeles, sest teame, mida on sobilik kinkida, mida mitte.

Kohtumise käigus tekkis küsimus: “Millised on karjäärivõimalused, kui lõpetan ülikooli semiootika erialal?” Semiootika teadmisi saab rakendada erinevatel elualadel ja nende analüüsis: kultuuri-, meedia-, kunsti-, filmi- ja reklaaminduse valdkonnas. Päris paljud semiootikud töötavad nõunikutena, kommunikatsioonispetsialistidena või siis pressimeedias. Välismaal aga koguvad populaarust üha enam semiootika ettevõtted.

Autor: Evelyn

Raamatukogus tohib skaipida?!

09.03 osalesid meie kooli saksa keelt kõnelevad õpilased “Skype raamatuklubi” kohtumises, mis toimus Liivalaia raamatukogus. Osalejateks olid Eesti ja Saksa õpilased, kes jagasid oma mõtteid ja emotsioone kirjaniku Jim Ashilevi romaani “Kehade mets” esimese peatüki kohta. Ka kirjanik ise võttis kohtumisest osa. Suhtlemine toimus saksa ja inglise keeles Skype’i teel.

Jim Ashilevi on eesti kirjanik, lavastaja ja näitleja, kes aastast 2013 on Von Krahli Teatri liige. “Kehade mets” on kirjaniku teine romaan, mis räägib armastuse otsingutest. 2015. aastal sai antud teos Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel kolmanda koha.

Õpilased olid eelnevalt teose esimese peatüki tunnis läbi lugenud ning vastanud teksti kohta küsimustele. Kohtumise käigus lugesid õpilased ühe lõigu oma emakeeles teistele ette. Selle alusel võrreldi kahe keele omapärasusi ning julgemad võisid proovida ka paari võõrkeelse keeleväänaja hääldamist. Mõlema riigi õpilased jagasid enda mõtteid ja arvamusi loetud raamatu peatüki kohta ning esitasid grupitööna valminud plakateid. Kõige huvitavam osa oli aga küsimustevoor, kus kirjanik rääkis romaani kirjutamise aspektidest, enda hobidest ning loomingust.

Autor: Evelyn

Mis toimus aulas? Mehine? Hein? Saar?

07.03 külastas meie kooli kirjanik Mehis Heinsaar, kes jagas gümnasistidega mõtteid omapärasest maailmavaatest, tutvustas õpilastele enda teoseid ning luges ette ka paar katkendit. Kohtumine algas meie kooli 12. a klassi poiste poolt valminud videoga “Rebased”, mis tõi paljudele naeru suule.

Mehis Heinsaar on eesti kirjanik, “endine lillekülalane”, kes on kirjutanud juba 8 raamatut, 30 lühijuttu ning ühe luulekogu. Tema teosed on pälvinud mitmeid auhindu, saanud Eesti kirjandusmaailma suursündmusteks ning on tõlgitud mitmetesse keeltesse. Tema tuntumad teosed on “Vanameeste näppaja” ja “Härra Pauli kroonikad”.

Heinsaare sõnul, on ta inspiratsiooniallikateks tihtipeale Eesti mereäärsed alad ning kaunid saared. “Mere ääres on minu meka ja vabaõhu kirik,” jagab ta oma mõtteid. Samuti võtab ta mõnikord ideid ka oma unenägudest.

Kirjaniku esimeseks tõeliseks lugemiselamuseks oli Mihhail Bulgakovi “Meister ja Margarita”. Heinsaare enda teosed käsitlevad tavaliselt vastuolulikke ja omapäraseid teemasid, mis on alguse saanud tema sürrealistlikust maailmapildist.

Üritus lõppes küsimustevooruga, kus said kõik soovijad kirjaniku käest küsida erinevaid küsimusi. Näiteks küsiti tema käest, et milline on olnud tema lemmik auhind, mille peale ta vastas, see oli üks kruus mille sisse oli pandud roosa ujumislest, mis oli auhind ühelt Prantsusmaa koolilt. Veel küsiti, et kas tal on olnud hobisid või on ta hoopis kogunud midagi põnevat. Sellele küsimusele vastas ta, et korjas kunagi kommipabereid ja marke. Ta mäletas kuidas tema nooruspõlves olid just need välismaalt toodud margid kõige väärtuslikumad, nagu uues Eesti filmis Sangarid. Ta oli ka noorena tegelenud kergejõustikuga ning üritanud isegi olümpiale pääseda, kuid jäi kahjuks võistlustel kolmandale kohale.

Lõpetuseks sai kirjanik ka kingiks meie kooli kruusi ja muid meeneid, mis talle meil külas käigu kindlasti meelde jätab.

Täname kirjanikku niivõrd huvitava kohtumise eest!

Artikkel: Evelyn ja Kristi
Pildid: Evelyn