Nataša Rostova Ball

 25. jaanuaril kella poole viiest kuni poole kaheksani toimus üheteistkümnendate klasside korraldatud vene kirjanduse ball. Ball oli pühendatud äsja loetud kuulsate vene kirjanike raamatutele: ,,Sõda ja rahu’’, ,,Idioot’’, ,,Anna Karenina’’ ja ,,Kuritöö ja karistus’’. Õhtu käigus lauldi vene rahvalaulu, mängiti õpilaste koostatud mälumänge, söödi isetehtud vene toite, loeti luuletusi ja esitati näidendeid.

Ball toimus meie koolis teist aastat ja suurem osa kohalolijatest jäid sellega rahule. Aga kas selline üritus on parem kui paberile kontrolltöö kirjutamine?

 Õpetajad soovisid, et meie ball meenutaks 19. sajandi Venemaad nagu loetud raamatutes.

Balli jaoks tegime me palju rohkem tööd, kui me kontrolltöö jaoks kunagi oleks. Me kirjutasime lugemispäevikusse emotsioone loetava raamatu kohta ja tegime lühifilmi lemmikkohtadest raamatus. Me hakkasime balliks valmistuma juba mitu nädalat varem. Jagasime ära ülesanded ja otsustasime, kes mille eest vastutab. Õpetaja määras ka õhtujuhid, kelle ülesandeks jäi koostada balli jaoks kava. Näiteks toitlustusgrupp, mille koosseisus oli ka siinkirjutaja, kogus toidu ja muude asjade ostmiseks raha, mida sai natukene liiga palju, ja tegi kõigile süüa. Vene köögis on suur rõhk pirukatel ja kalaroogadel, nii me tegimegi sotsnikke, kaneelipirukaid, seenepirukaid ja heeringasuupisteid. Mälumängugrupid koostasid huvitavate ja põhjalike küsimuste ja valikvastustega  viktoriini, raamatute ja kirjanike kohta. Dekoreerijad kaunistasid aulat ja muutsid selle uhkeks peosaaliks. Muusikatiim valis balli jaoks  Tšaikovski muusika ja vastutas videote ja mälumängude ekraanile näitamise eest. Näitegrupid korraldasid kolm väga huvitavat näidendit, mida nad harjutasid isegi nädalavahetusel. Ja lugemispäevikute tiim valis välja kõige paremad lugemispäevikud, mida loeti ette ballil.

 Korraldamine oleks võinud parem olla. Koostatud kava muutus viimasel minutil ja tekkis suur segadus. Plaanitud kahe tunni asemel venis ball kolmetunniseks ja valssi ei jõutudki tantsida, seda tehti pärast balli lõppu. Ka tehnika vedas meid alt ja keelus korralikult töötamast, kulutades veelgi väärtusliku aega. Aga tekkinud ootamatute pauside ajal sai mõnusasti juttu ajada ilma kedagi segamata, nii et lõppkokkuvõttes polnudki need väikesed äpardused nii halvad.

Tunnis istudes ja paberile sõnu ritta kirjutades poleks me saanud niisugust  kogemust vene kultuuri kohta 19. sajandil. Kontrolltöö jaoks oleksime lihtsalt lugenud raamatut või põhjalikku kokkuvõtet ja vastanud paarile küsimusele. See oleks olnud lihtsalt üks kontrolltöö ja varsti oleks ununenud ka raamat.

 Aga kõigist äpardustest hoolimata oli ball lõbus. Kõik olid väga pidulikult riides ja nägid hämmastavalt head välja. Me veetsime kolm võrratut tundi 19. sajandi ballil, sõime head toitu, nautisime seltskonda ja ajasime juttu. Ball oli kordades parem kui kontrolltöö kirjutamine.

 

 

 



Veel pilte aadressilt: https://drive.google.com/drive/folders/0B0t3X8ZfY1u0Nk52VGF2YXJpelk?usp=sharing
Autorid: Taavi Tensing, pildid Rainer Kont-Kontson

Koolis palju Marjesid

 Täna esimese tunni ajal, tulid meid külastama huvijuhid teistest koolidest. Neid tuli igalt poolt Eestist, kokku umbes kolmkümmend. Nad tulid siia, et näha meie kooli õppeprogrammi välismaallastega. Kõigepealt räägiti Pietro Cicetti, Niharlsan Ananthan ja Miriam Cicettiga. Neilt küsiti, kuidas nad siin eesti koolis hakkama said, kas eesti keel on raske, kas neile meeldib Eestimaa ja muud sellist... Nendele küsimustele vastati väga lühidalt ja otseselt, mis pani meie külalisi natuke naerma, aga sellegi poolest kõik läks hästi ning meie külalised olid suures hämmingus. Meie õpilastelt paluti isegi teistesse koolidesse intervjuud tegema minema, et nad näitaksid, kui hästi nad on eesti keel selgeks õppinud.
  Pärast küsimusi võtsid Anu Luure ja Marje Nurk asja enda kätte ning külalistele selgitati lähemalt, millene on meie kooli programm ning kuidas suhtutakse välismaallastesse.
 Minu arvamus on see, et kõik läks hästi ja nagu plaanitud. Külalised said kindlasti uue ja meeldiva kogemuse, mis loodetavasti aitab neid edasises töös. Mul on rõõm kirjutada, et meie kolm musketäri said küsimustele vastamise eest auhinnaks portsutäie maitsvaid komme, mis neid aitas koolipäeva lõpuni.

 

 
Autor: Pietro Cicetti

Noh, see võrkpall on ikkagi meie ala

Pingelisest mängust võiduni

19.novembril toimusid Lilleküla Gümnaasiumis Tallinna koolinoorte neiude võrkpalli meistrivõistlused. Poolfinaali said 4 kooli - Lilleküla Gümnaasium, Reaalkool, 21.kool ja Humanitaargümnaasium.

Finaalmäng toimus Tallinna Lilleküla Gümnaasiumi ja Tallinna Humanitaargümnaasiumi vahel, mille võitsid meie kooli tüdrukud. Kolmanda ja neljanda koha mäng oli Reaalkooli ja 21.kooli vahel, kus võitjaks tuli 21.kool.

Koolinoorte meistrivõistluste võitjaks tulid kindlalt Lilleküla Gümnaasiumi tüdrukud, kes ei pidanud leppima ühegi viigi ega kaotusega. Teise koha saavutasid Humanitaar Gümnaasiumi õpilased ning kolmandale kohale jäid 21.kooli tüdrukud.

Meie kooli esindasid: Liisa Kivistik, Alexandra Artma, Kõue Heintalu, Anu Marjan, Marlene Vompa, Karmen Stamm, Maria Tuuksam ja Marcella Raud.

Veel pilte leiate sellelt aadressilt: https://drive.google.com/open?id=0B85TOCghMMXaVDdIRktGSUpoVTQ

Autorid: Keitlin Pärn ja Marleen Salumets

                                                                                                                                                                                                                         

Kas vahetunnist piisab kõhu täis söömiseks?

Gümnaasiumi söögivahetund
 Liiga pikk või liiga lühike
  Mina tegin eksperimendi selle kohta, kas gümnaasiumi söögivahetunnist piisab, et kõht korralikult täis süüa. Enne alustamist püstitasin hüpoteesi, et vahetunnist ei piisa toidutaldriku rahulikuks tühjaks söömiseks. Selle jaoks ma jälgisin, kui kaua võttis aega viiel minu klassikaaslasel oma toidu ära söömiseks. Aega mõõtsin oma telefoni stopperiga.
  Toiduks olid makaronid hakkliha kastmes. Katsealused 2 ja 3 sõid kiiresti ja kugistades. Katsealune 1 sõi rahulikult kõhu täis ja tal võttis kõige kauem. Katsealused 4 ja 5 sõid rahulikult, aga nende portsjonid olid väiksemad kui teistel. Kui söögiks oleks olnud supp poleks katsealused 1 ja 4 üldse sööma tulnud.
 Sain tulemuseks, et kõige kiirem lõpetas 2 minuti ja 48 sekundiga, keskmiselt võttis aega 4 minutit ja 5 sekundit, suurem osa inimesi hakkas sööklast lahkuma 6 minuti ja 40 sekundi pärast ja kõige aeglasem lõpetas 7 minuti ja 12 sekundi pärast.
 Tegin järelduse, et minu esialgne hüpotees peab paika, sest mõnedel õpilastel võib 15 minutilisest söögivahetunnist väheks jääda, kuna peale söömise tuleb veel seista järjekorras, mis on mõnikord väga pikk ja liigub aeglaselt, veel tuleb jõuda ka järgmisesse tundi ja selleks valmistuda (asjad kotist välja võtta, pooleli olevaid kodutöid lõpetada, sõpradelt kodus segaseks jäänud asju üle kontrollida ja muud sellist) ning treppidest üles alla ronimine võib sammuti aega võtta. Kiirelt toidu kugistamine on seedimisele väga kahjulik. Toitumisteadlased on kindlaks teinud, et toidu korraliku omastamise aluseks on toidu aeglane ja põhjalik läbi närimine.
 Teen ettepaneku teha 40 minutiline söögitund, mille käigus oleks võimalik toit rahulikult ära süüa ja ka omavahe juttu ajada, sest toitumine on seltskondlik tegevus.

Autor: Taavi Tensing

Tähtis päev, see teisipäev

Autorid: Triin Pihlapson ja Pietro Cicetti

Kes on see tähtis pea, kes kooli jõudis?

 Intervjuu Hannes Hansoga

 

 11.jaanuaril käis meil külas endine kaitseminister Hannes Hanso, kes rääkis meile eesti kaitseväest ja kaitsevõimest, hiljem andis ta ka meie koolimeediale pikema intervjuu.

 Hannes Hanso on sündinud 6. oktoobril 1971. aastal Tartus. Ta on õppinud kolmes erinevas ülikoolis, Tartu Ülikoolis õigusteadust, Sichuani Ülikoolis hiina keelt ja Londoni Ülikoolis politoloogiat ning Aasia poliitikat. Ta on töötanud kohalikus valitsuses Saaremaal ning oli Kuressaare linnapea. Alates 2015.aasta novembrist kuni 2016.aasta novembrini oli Hannes Hanso Eesti kaitseminister. Praegu on ta Eesti poliitik.

1.Kuidas algas  teie karjäär? Kuidas sattusite poliitikasse?

Mul on koguaeg olnud poliitika asjade vastu huvi, aga ma olen hästi palju elanud välismaal.  Suurbritannias 8 aastat ja Hiinas 5 aastat, igal pool erinevates kohtades maailmas ja mind on see rahvusvaheline poliitika koguaeg huvitanud. Ka ülikoolis käies Londonis õppisin tegelikult politoloogiat ja just eriti rahvusvahelisi teemasid ja mingil hetkel tekib see tunne, et tahaks nagu ise ka osaleda nendes asjades.

2005. aastal tulin ma Suurbritanniast koju tagasi Eestisse, läksin tööle kaitseministeeriumisse siis nii öelda riigiteenistujaks või ametnikuks. Esimest korda kandideerisin valimistel 2007. aasta üldvalimistel, siis mind riigikogus ei valitud. Teist korda kandideerisin 2011. aastal siis jäi mul riigikogust puudu 91 häält. Ja siis viimaks valitigi riigikogusse 2014. aastal. Enne seda olin kohalikus poliitikas Saaremaal, Kuressaare linnapea.

Osadel inimestel on selline soov ja samm sammult töötad selle nimel siis lõpuks see juhtub. Aga on tarvis ka ühiskondlikus elus kaasa rääkida ega siin niisama ei ole, sa pead millegi poolest teada ja tuntud olema, ajalehes pead kirjutama, raadios pead rääkima ja inimestega pead viitsima suhelda ja kohtuda. Ja nii ta läheb.

2.Kuidas hindate praegu Eesti kaitsevõimet? On Eestis piisavalt turvaline?

Kindlasti on Eestis turvaline elada, aga see ei tähenda, et me ei peaks koguaeg selle nimel töötama ja pingutama. Kaitseväge ja riigikaitset laiemalt arendatakse ja väga süsteemselt ja pikaajaliste kavade järgi. Meil on 10-aastased kaitseväe arengukavad, kus võetakse arvesse neid ohte mis meil on ja siis hakatakse panema neid pusle tükke kokku, et mis võimekusi meil on tarvis, et neid ohte pehmendada meie jaoks või neutraliseerida. Siin on kaks tasandit, üks on rahvusvaheline tasand, kus on koostöö meie liitlastega diplomaatiline töö ja teine on siis enda sõjaväe või sõjalise riigikaitse välja arendamine. Kindlasti on meil asju mida juurde tarvis,  aga me peame aru saama, et me oleme väike riik  ja kõiki asju me korraga endale füüsiliselt ja rahaliselt hankida ei saa. Seetõttu me peame, nagu nüüd ka näha on, töötama koos oma liitlastega, kes tulevad samuti siia, et meie riigiga kaitsesse panustada, nii, et  liitlassuhted on samuti hästi tähtsad. Ma arvan, et praegu on  kaitsevägi ülimalt kaasaaegne, ülimalt tänapäevane, maailmatasemel, see mis meil on, on väga hea, tehniliste võimekuste osas peame me tegelema sellega samm sammult ja nii, et ülejäänud riik upakile ei läheks, et me ei saa kogu oma riigi maksumaksja raha panna lihtsalt kaitsevõimesse, et sellega peab tegelema pikaajaliselt ja süsteemselt, et neid asju korras hoida. Praegu on juba päris hea.

3.Kas annaks midagi veel paremaks muuta?

Tehnilisest osast juba rääkisin, et meil oleks just heidutuse jaoks tarvis kindlasti rohkem rasketehnikat, soomusmanöövervõimekust, õhutõrje võimekuses. Need on asjad mida me peame perspektiivis vaatama ja ma arvan siin on ka ühiskondlike asju. Ajateenistus peab muutuma suuremaks, et me saaks ehitada üles veel parema reservi. Kindlasti naiste kaasatus peaks kasvama, et ühiskond oleks tervikuna paremini kaasatud, see ei ole normaalne, et pool ühiskonnast millegi pärast peab tegema ja teine pool vaatab kõrvalt, et see kindlasti ei ole normaalne, nii, et ka ühiskonnas meil on asju küll ja küll veel. Inimeste motiveeritus on täna hea, peab püsima hea, et nad nende asjadega saaksid aru, et see riigikaitse on kohustus aga see on ka nende enda jaoks ja see on väga tähtis. Maksumaksja peab aru saama, et jah me kulutame riigikaitsele, aga see on täpselt samamoodi nende enda heaks nii, et kunagi ei ole sõjaline riigikaitse või julgeolek, üldse laiemalt ei ole kunagi lõplikult valmis, koguaeg peab pingutama.

4.Kui tekib sõjaline olukord siis, keda välja kutsutakse peale nende kes on reservis ja sel hetkel aega teenivad, kus jookseb see piir?

Ma ei usu, et seda viimast piiri on olemas, need kes on ka reservist väljas aja jooksul, et see sõltub olukorrast kui kuulutatakse välja üldmobilisatsioon ehk siis sõjaolukord. Seda teeb kõigepealt president ja siis riigikogu. Siis me peame kasutama kõiki neid ressurse, mis meil on ja kõiki inimesi kes meil on, kes on saanud väljaõppe, neid on meil kokku, täna on see kiirreageerimis struktuur 21000 ja neid inimesi, kes on meil saanud sõjalise väljaõppe on oluliselt rohkem peast ütlen üle 50 000, et võib tekkida ka olukordi kus need kõik peavad riigikaitsele asuma. Sõjavägi ongi meil selleks, et me ei peaks seda kunagi kasutama.

5.Kas te ise olete ajateenistuse läbinud?

Ei. Ma ei tahtnud Vene sõjaväkke minna.

6.Mida arvate ajateenistuse kohustuslikuks muutmisest naistele? Olete te selle poolt või arvate, et see peaks jääma siiski vabatahtlikuks?

Ma arvan, me peame liikuma nende teemadega edasi mitte liiga järsku vaid samm sammult. Ma ise algatasin selle debati Eestis ja täna on kõik väeosad, kus õpetatakse välja ajateenijaid naistele lahti, veel eelmine aasta see nii ei olnud.  Ka mina andsin välja käsu naiste hulka ajateenistuses kolme kordistada seda järgmiseks aastaks ehk siis kui meil varem käis traditsiooniliselt umbes paar kolmkümmend naisterahvast ajateenistuses, siis see arv peaks tõusma juba 2018.aastal 130ni umbes. See kindlasti ei tohi olla mingi piir vaid me peame jätkama seda tööd, ma arvan küsimus ei ole selles, kui palju on naisi vaid ma arvan me peame lihtsalt ühiskonnast leidma üles need inimesed, mehed või naised, kes on kõige motiveeritumad. Ja siin ei tohiks nagu tänapäeval ükskõik mis asjas, sugu midagi määrata. Sõidame liikluses, ükskõik kes ületab kiirust, vastutab samamoodi, ükskõik kes rikub seadust vastutab samamoodi. Kõik inimesed käivad täpselt samamoodi haridussüsteemis, käivad samamoodi tööl, maksavad samamoodi makse ja miks me peaks diskrimineerima järsku selles valdkonnas naisi, ei saa aru. Kas kunagi võib see teema tulla päeva korrale, võib küll. Väga paljud meie piirkonna riigid just nimelt seda kohustuslikuks naistele teevad. Norra on teinud, Rootsi on kohe tegemas. Soomes on naiste arv kaitseväes oluliselt kõrgem, ka seal see ei ole tänapäeval kohustuslik, ent vabatahtlikust julgustatakse. Nii, et ma arvan, et me võime sellest teemast rääkida küll aga liigume samm sammult, ma arvan liiga järsku selliseid asju ei ole ka teha mõtet.

7.Kas ajateenistuse läbinud naistele on kohustuslik osaleda sõjas, kui kuulutatakse välja sõjaolukord?

Kes on reservis ehk siis üksuste koosseisus, siis on loomulikult kohustatud. Selleks ajateenistust tehaksegi, et õpetada välja reserv ja et inimestel oleks oskused. Nad on üksused, mis mitte ei eksisteeri ainult paberil vaid reaalselt kui on tarvis kutsutakse ka kokku ja lähevad ülesannet täitma. Et siin ei ole enam mingit vahet.

8.Oleme kursis, et te oskate hiina keelt. Miks otsustasite just seda keelt õppida? Kaua võttis aega keele omandamine suhtlus tasandil?

Mulle Aasias üldse meeldib. Ma olen mingi 8-9 aastat oma elust nendes piirkondades olnud ja kokku umbes 5 aastat Hiinas. Esiteks ma kunagi reisisin pikalt, nii öelda seljakotiga, 3 aastat ja Hiina oli vist ainukene riik, kus reaalselt  inimestega ilma hiina keelt oskamata  praktiliselt ei ole võimalik suhelda, sest lihtsalt keegi ei oska inglise keelt. Ja samal ajal see riik mulle kohutavalt meeldis ja siis ma otsustasin tõesti, et ma lähen ülikooli sinna aga sel ajal olin ma mingi 20 paar aastat vana ja rohkem mulle meeldis trennis käia ja õhtul õues käia jne. Ja hiina keel tuli nagu ülikooli mõttes selle kõige kõrvalt. Aga ma arvan see on tohutult perspektiivikas. Varsti on Hiina maailma suurim majandus, rääkisime enne sõjaväest, varsti on maailma suurim sõjaline jõud. Ja paganama huvitav ja põnev riik, töö mõttes, majanduse mõttes, kaubanduse mõttes, kasvavalt oluline ja üldse ma arvan me peaks Eestis üle saama sellest, et midagi on lähedal midagi on kaugel, osad arvavad, et Hiina on väga kaugel ja kuidagi väga võõras ja nii. Mmm 8 tundi lennukiga sõita, et see ei ole midagi nii hirmus kaugel. Ja me peaks selle Hiinaga üldse rohkem tegelema. Ja just nimelt praktilisel tasandil, et kus me saame teha koostööd ja ma arvan Aasia üldse nagu kasvab maailma poliitikas ja majanduses ka oma tähtsuselt nii, et Hiina on seal kõige tähtsam. Umbes aasta kui tahad rahulikult inimestega suhelda, see ei ole midagi võimatut, kui tahad juba lugema kirjutama õppida, vot siis on paar kolm neli aastat, et see on see keerulisem osa aga lihtsalt juttu rääkida ja hakkama saada see noh ei ole midagi üli inimlikku üldse.

9.Kas te ka praegu kasutate igapäevaselt seda keelt või kellegagi suhtlemiseks?

Üliharva, praktiliselt mitte. Pole kellegagi suhelda siin. Või ausalt öelda ka töö mõttes küllap- küllap oleks kellega suhelda aga aega ei ole.

10)Milliseid keeli te veel kõnelete?

Rootsi keelt, inglise keelt. Vene keeles ma intervjuusid ei tahaks anda ega läbirääkimisi pidada, aga muidu rääkida oskan. Täna on nii, et valdavalt ikkagi on ju rahvusvaheline suhtluse keel meil töö mõttes kindlasti inglise keel ja ma arvan, et ei tule ette päeva, kus ma ei peaks inglise keeles mingeid tööasju ajama või ka lugema ja kirjutama. Ennekõike inglise keel ja need teised sinna kõrvale.

11.Millega te tegelete oma vabal ajal?

Sproti proovin teha, eriti nüüd kui on riigikogus natukene rohkem vaba aega kui ministrina oli. Matkamine meeldib ja just pikad, sellised põhjalikumad reisid Eestist või Euroopast väljaspool, kusagil Aafrikas või lähisidas või Aasias. Muidugi kõik hobid tihtilugu tapab ära see kui on palju väikseid lapsi, tüdruk sai just 5 kuuseks, üks plika sai just 2-aastaseks ja poeg saab aprillis 4. Nii, et need võtavad ka hästi palju aega ära, ma ei tea kas seda saab hobiks nimetada aga selle võrra jääb hobideks vähem aega. Süüa meeldib tohutult teha Tai ja India toite, Hiina omasid ka.

12.Mis on teie kõige meeldejäävam sündmus rattamatkalt?

Üle Himaalajate sõitmine mitu korda, väga jõhker ja karm mäestik, meil matkadel on tulnud kaks korda ületada reaalset Himaalaja ahelik, tihti minnes üle 5km kõrgusele üle merepinna. Ma olen rattaga sõitnud üle kõrgematest kohtadest, kui Euroopa kõige kõrgem mägi Mont Blanc ja sinna ronitakse ja siis hing on paelaga kaelas. Selleks peab olema juba heas vormis, see on üsna karm. Aga kui oled korra ära teinud siis on paganama uhke selle üle järgi mõelda. Seal üleval ei saja lumi ülalt alla, vaid tihti paremalt vasakule või vasakult paremale, tohutud tormid-tuuled asjad, tee on mudane ja maa nihked ja sopp ja pori või siis külmunud teatud kohtades ja hapniku on paganama vähe, et isegi ma arvan, kui 10 kükki järjest teha siis sa oled juba sirakil maas, et see on päris raske aga seda uhkem on mõelda mõnikord, kui oled selle ära teinud.

13.Kui tuleb mobilisatsioon või see mis tehti nüüd eelmine aasta 24h etteteatamisega, siis keda reaalselt välja kutsutakse, kas neid kes on 2-4 aastat tagasi ajateenistuse läbinud või kutsutakse ka neid kes 80ndatel või 90ndatel läbinud?

Üldiselt hoitakse reservis minu teada kuni 6aastat peale ajateenistust, sest siis tulevad ju uued peale ja vahel käivad need inimesed kordusõppustel, et nad uuesti meelde tuletaksid vajalikud oskused. Kindlasti mitte 80-90ndate omad. See oli meil esimest korda, kui tegime selle lühikese etteteatamisega lisaõppe kogunemise ja see ongi selleks, et reaalsest elus testida. See mis meil paberil on, on üksused, et kui me päriselt peame neid olukorras kokku kutsuma, et kas see töötab, kas inimeste teavitamine töötab. Inimesed vahetavad elukohta, vahetavad aadressi, selleks peab koguaeg meil süsteemis teada olema kuidas neid inimesi, kes kuuluvad kuhugi üksusesse on reaalselt võimalik üles leida, kätte saada ja teavitada. Peab neile kompenseerima teatud kulud. Nad peavad jõudma õigeks ajaks õigesse kohta, suutma asuda täitma mingit ülesannet. See oli esimest koda kui me seda tegime. 88% kutsututest ilmus õigeks ajaks kohale, see on väga hea protsent. Järelikult on see üksus lahingvõimeline, ilusasti lahingvõimeline. Seda me peame kindlasti veel Eestis tegema, inimeste  isiklikku ellu toob see teatud ebamugavust aga me peame päriselt ka teadma, et meil need süsteemid mis on, töötavad. See tõestas, et töötavad. Ma arvan, et tulevikus proovime neid veel, me peame ka vaatama kaardile kus on meil need teatud üksused olemas, et me koguaeg ei kutsuks samu üksuseid vaid prooviks ka erinevaid. Seekord oli väga väike arv inimesi seotud sellega, tulevikus ma arvan võiks proovida ka kutsuda kokku üle 1000 inimese nt, vaadata kas see töötab. Väikeses riigis me peame kõik selle ressursi ära kasutama, me ei saa endale miljonit inimest püssi alla võta, sest meid ongi ainult 1,3 miljonit, seetõttu me peame üles ehitama süsteemi, kus inimesi on võimalik neil on oskused ja neid on võimalik eraelust teatud olukordades välja tuua nii, et seda teeme uuesti, see töötab aga me peame koguaeg vaatama, et see töötaks ja kui me avastame õppuste käigus, selleks ongi õppused olulised, et kusagil on kitsad kohad siis me saame neid parandada, kui me seda ei proovi siis me ei saa kunagi teada kus need probleemid on. 

Autorid: Keitlin Pärn ja Marleen Salumets

Jaanuarikuu kangelased